monday blues

Croydon

Oh, mis põnevus meil siin täna on. Carl, üks saksa poiss, ja üks hiina poiss, kelle nime keegi ei tea (sest keegi ei tea nende hiinlaste nimesid siin) said mingi kohaliku kamba käest natuke peksa. Seepeale tõi turvamees kõik teised muudest majadest autoga koju. Pauline, üks saksa tüdruk, oli nii ehmatanud, et ta lausa nuttis.

Muidu on kool selline nagu ikka. Tunnid, tunnid, tunnid. Pärast tunde on cross country - saime juba oma esimesed badge'd selle eest, et me jooksime Wrekin 30't (30 min peatumata). See nädal on vist Wrekin 45. Aga ma pole kindel, kas ma suudan. Vaatame.

Nädalavahetusel oli exeat, mis oli super. Ma sõitsin Croydonisse Laurat vaatama (tubli 3h sõitu) ja see oli nii suurepärane. Laura, Kaspar (üks teine eestlane tema koolis) ja Patricia (üks saksa tüdruk - neid jagub ilmselgelt kõikjale:D) tulid mulle rongijaama vastu. Siis läksime me kõik koos ühte hispaania restorani, kus oli umbes 20 teist RRS'i (royal russell school - Laura kool) õpilast. Samal ajal üritasin ma välja uurida, kus mu hotell võiks olla, sest loomulikult ei printinud ma seda välja. Lõpuks me võtsime lihtsalt kõik taksod - nemad kooli tagasi minekuks ja mina hotelli. Kui ma oma toa kätte sain, siis ma lihtsalt sulasin: suur lai voodi, oma vannituba, oma isiklik ruum... Selliseid luksusi meil siin koolis küll pole:)




Järgmisel päeval käisin RRS'i vaatamas, Lauraga söömas ja shoppamas. Õhtul läksime ühe RRS'i tüdruku, Francesca, 18ndale sünnipäevale (esimene tõeline inglise pidu minu ja Laura jaoks). Üldiselt oli see üsna sarnane Eesti pidudele - ainult selle erandiga, et kõigil tüdrukutel oli ülilühikesed üliliibuvad kleidid ja kõrged-kõrged kontsad (ja mida enam nad jõid, seda enam hakkasid kingad kaduma. lõpuks olid kõik põõsad kõrvalevisatud kingi täis). Aga see kõik oli väga lõbus - RRS'i inimesed on ülitoredad, peaaegu sama toredad kui Wrekini omad (kellest ma siiani rääkinud pole, tuleb mulle meelde).

Laura, Patricia & mina

Kui me lõpuks Lauraga hotelli tagasi jõudsime, siis me olime lihtsalt õnnelikud. Sest see oli nii super moment.

Pühapäeval nautisime me lihtsalt vaba aega ja seda, et polnud vaja kuhugi kiirustada. Käisime kinos ja jalutasime ringi. Ning õhtul sõitsin ma jälle rongiga tagasi.

Üllatavalt hea oli tegelikult ka kooli tagasi jõuda ja kõiki näha. See on ikka nagu suur perekond:)

Muuseas, ma olen kutsutud reedel headmaster ja tema perega teed jooma. Mina, Nici, Reggie (sakslased, mõlemad ülitoredad) ja Foxy (nigeeria tüdruk, kelle tegelik nimi on Fikayo, aga me kutsume teda Foxy'ks, sest see on lihtsam). See saab olema... huvitav. Eriti kuna headmasteri naine on ühtlasi ka minu kirjanduseõpetaja ja neil on kaksikud pojad, kes näevad välja täpselt nagu nende isa ja käivad upper sixthis. (muuseas, ma kirjutasin oma elu esimese ametliku RSVP sellele kutsele).

Ja kolmapäeval tuleb kurjuse tipp, proua C., meie majja. Ta pidavat tooma kooke, aga ma tean, et see on ainult kate tema tegelikele kurjadele plaanidele. Ta on ainus täiskasvanu siin, kes kunagi ei naerata ning tema lemmiktegevuseks on hommikuti chapel'is väikeste laste peale karjuda. Ja koolivormiseelikute pikkusi kontrollida. Milline fantastiline kolmapäeva õhtu see saab olema.

Pikk paus, ma tean. Vabandust. aga inglastel tõesti on selline suhtumine, et aeg tuleb kogu aeg ära sisustada, vahet ei ole, kas mõtekate või mõtetute tegevustega. Ning need haruldased vabad momendid, mis meile antakse, veedame me enamasti voodis lamades. Vms.

Igaljuhul. Teisipäeval oli siis filmimispäev. Ehk 6.45 äratus, 7 hommikusöök, 7.45 - 8.15 tulime me Theresaga 6 korda ühest trepist alla ja siis käisime koos teistega 5 korda läbi ühe ja sama ukse. Ja kõik selleks, et ikka võimalikult "realistlik" film tuleks.

Kolmapäeval... olin ma ikka veel haige. Ehk siis ei mingeid Games'e minu jaoks. AAA, kolmapäev oli ka see päev, kui ma elus esimest korda rugbyt nägin! Te ei kujuta ettegi, milline see on - kari poisse lihtsalt hüppavad üksteisele selga ja aelevad mööda muru ringi. Ebareaalne. Aga kaasahaarav.

Neljapäeval oli... blaah. Õppisime õppisime õppisime veel veidi, õhtul vaatasime Gossip Girli ja lamasime niisama common room'is, kuna kõik olid liiga väsinud, et olla eriti teravmeelsed. Aa, ja jooksimeses oleme meie - mina ja saksa tüdrukud - superstaarid, sest me oleme lihtsalt nii palju kiiremad kui kohalikud. Hah. Pole ime, kui nad ainult oma burgeritest elavad kogu aeg, tahaks ma öelda selle peale.

Reede hommikul oli mu esimene mõte, et yess, nädalavahetus. Ja teine mõte, et oh ei, jälle see fish&chips. Aa, ja chapelis harjutasime jälle neid toredaid laule. Kogu see kirikuteema on siin ikka oluline - järgmine reede on meil suur lõikusaja tähistamise jumalateenistus.

Täna ehk siis laupäeval aeti meid ikkagi ebanormaalselt vara üles (hommikusöök 8.30 - 9.00, ma jõudsin sinna 9.05). Siis oli vaba aeg (mida me kõik kasutasime kasulikult - ehk siis läksime duši alla. Sest õhtuti peale 10-et me ei tohi seal käia. Hommikuti on järjekord. Päeval pole aega. Oh, the joys of sharing a bathroom. Aa, ja peale kõige on duššidel siin ainult 1 temperatuur - kuum.)

Siis oli activities. Ja ma armusin ära. See juhtus nii, et ma kõndisin Art school'i uksest sisse ja mul läksid põlved nõrgaks. Kujutage ette - suur avar mitmeosaline ateljee. Esimeses osas skulptuurid, teises maalid, kolmandas joonistused. Seinad, põrand, lauad on kaetud kunstiteostega. Iga nurga peal on iMacid. Riiulid on kunstiraamatute all lookas. Igal eraldiseisval laual on kastike kõikvõimalike töövahenditega.
Ja selle kõige peale ütles kunsti õpetaja mulle lihtsalt: okei, nüüd on nii, et sa võid teha mida tahad. vali teema. vali projekt. tule siia millal iganes. mida iganes sa vajad, kõik on olemas. sobib?

Sobib küll.

Edasi läks jälle tavaliselt: lõunasöök, rugby (meie omad said küll haledalt pähe, aga fun oli ikkagi), Wellington, õhtusöök, kino, kodu.

(muuseas, film oli 500 days of summer, ja seda ma soovitan soojalt!)

järgmise korrani,
love you,
L.

PS: Ma sain just teada, et homme on selline imeline päev, kus chapel on hoopis õhtul (evensong). Niiet meie päev ei hakka enne kui 10.30 brunchiga! Oh seda õnne!


Debbie ja Karoline ja Wellington. ning mind häirib, et blogger kõik minu ilusad pildid koledaks teeb!

Swine flu, swine flu, I've got swine flu, soon you will have it too...

EI, mul ei ole tegelikult seagripp. EI OLE. Ärge muretsege. Lihtsalt Regina ja mina tegime selle laulu, ja me arvame, et selles on üsna palju hitipotentsiaali.

Üldiselt üritan kiire olla täna, sest homme on supervarajane äratus. Aga sellest hiljem.

Ehk siis kuhu ma jäin? Ah jaa, pühapäev. Noh, see oli eriti fail päev. Ma olin nii haige, et ma olin päev otsa voodis ja teised tõid mulle teed ning philadelphia ja nutellaga toaste. Pühapäevasesse chapel'isse, mille jaoks me laule harjutasime, ma ei jõudnud (pisar). Wrekini otsa ka ei roninud. Nii et ma ei ole veel õige wrekinian.

Täna hommikul oli natuke parem (kõik need peotäied tablette peavad ju natuke mõjuma ometi), aga mr Winterton saatis mu ikkagi medical centerisse peale hommikusööki. Kas see on väga imelik, et kool pole veel nädal aega kestnud, ja juba mul on oma lemmik medõde? Igaljuhul andis see õde (kes kutsub mind kogu aeg sweetheart ja darling ja honey, nii armas) mulle veel peotäie rohtu ja ütles, et ma esimesed kaks tundi voodis püsiks ja siis peale break'i lõppu (kl 11.30) tundidesse läheks.

Nõnda oli mul ainult kolm tundi täna. Pärast seda pidi games olema, aga ma sain õelt 3-päevase vabastuse.

Õhtul oli jälle fun, tegime prepi sixth form centeris ja rääkisime niisama, siis tulime tagasi oma majja ja istusime common roomis ja rääkisime ja vaatasime minu arvutist pilte. Minu päeva highlight aga oli see, kui poisid meie juurde tulid ja Matt'il oli HIINA TOITU, mida ma sain. Pärast tänast õhtusööki (mingi kahtlane praetud pirukas, mille nimi Cornwall wonder vms. umbes sama täpne nimi nagu singikiusatuselgi - ehk siis polnud mingi wonder see) oli see nagu taeva kingitus.

Homme aga on tähtis päev, meid hakatakse filmima. Ehk siis me peame juba 7.00 - 7.30 hommikust sööma (vähemasti on see oma majas, mitte seal kaugel, kus tavaliselt) ja siis 7.45 hakkab action. Eks me näeme mis sellest saab:)

Ma tean, et ma lubasin inimestest kirjutada. Aga ma pean edasi lükkama seda, sest ma lihtsalt ei jõua praegu. Some other time. Pilte teen ka, kui ma enam haige ei ole, pretty promise with a cherry on top.

Kisses,
L.

PS. Muuseas, üks tüdruk läks juba ära - Ellie, kes oli minuga koos businessis ja psühholoogias. Talle ei meeldinud see boardimine. Nii et esimene andis alla.

bulletproof - la roux

Laupäev.

Kõigepealt saime "kaua" magada (ehk siis kuni 8.45, sest 9 hakkas juba hommikusöök). Hommikusöögiks oli järjekordne variatsioon siinsest normist, ehk siis krõbinad, oad, muna (vahelduse mõttes keedetud) ja midagi, mis nägi välja nagu laiaks vajutatud kukkel, mida on kergelt pannil pruunistatud.

Seejärel oli meil - oh seda imet! - täiesti vaba aeg. Muidugi oli ka tegevus neile, kes ei suuda hetkegi paigal püsida, mingi fun & games Astroturfil, aga see polnud 6th formile kohustuslik, nii et me lihtsalt nautisime seda haruldast võimalust mitte midagi teha.

Kell 12 pakuti jälle süüa, seekord oli isegi päris hea pasta.

Kell 13.30 ootas meid buss, mida juhtis mrs. evil (temast ma polegi jõudnud rääkida veel! kunagi kindlasti. ta on ainus inimene siin, kes mulle üldse ei meeldi). Meil oli boarders' shopping trip, kuhu tulid kõik tüdrukud ja saksa poisid (huvitav, mida see nende kohta ütleb?)

See shopping trip oli küll üsna õudne, sest mu külmetus on täna hommikust peale ainult hullemaks läinud, ehk siis ma köhin, ei saa läbi oma nina hingata ja mu pea taob. Nõnda ma tuiasin seal teiste kannul mööda Zarat ja Topshopi kuni mul lõplikult kõrini sai ja ma läksin koos Christinaga kohvikusse nii kauaks kui teised shoppasid.

Tagasi jõudes seadsin otsekohe sammud mu armsasse tuttavasse medical centerisse, mis on väga kavalalt paigutatud kooli territooriumi kõige kaugemasse otsa. Juhhei. Kooli arst söötis mulle külmetuse vastu sisse neli erinevat tabletti, andis topsikutäie köhasiirupit ja eukalüptilõhnalise rätikukese, mida ma nuusutama pean. Kui kõik need rohud ka mind terveks ei tee, siis ei tee vist miski.

Kurb on muidugi see, et täna on laupäeva õhtu (ehk siis meie ainus tõeliselt vaba õhtu) ja selle asemel, et teistega välja minna, tulin mina hoopis üles voodisse. Aga noh, pole hullu, saingi natuke puhata ka. Ja kõik on ülihoolitsevad minu suhtes, käivad mind vaatamas ja küsivad kuidas on, paitavad pead ja pakuvad rohtu. See on tõesti nagu üks suur perekond siin.

aga nüüd ma vist parem tõesti lähen magama. Head ööd.

L.


PS. see on pilt minu day house'ist, ehk Roslynist. Pühendusega Laurale (r) - kallis kui sa seda loed, siis see viltune pilt on sinu poolt inspireeritud! musi:*

Fish&chips Friday

REEDE! YESSSSS!

Mulle hakkab see boarding-house'i elu iga päevaga üha rohkem meeldima. Inimesed on kõik üliarmsad.

minu päevakava on üldiselt selline
7.00 ja 7.30 vahel äratus
7.45 hakkab hommikusöök
8.20 on registration Roslynis
8.30 on chapel. see on harjumatu, palvetamine ja kiriklikud laulud. täna me näiteks harjutasime 5 erinevat laulu pühpäevaseks teenistuseks

9.00 hakkab esimene tund (kui see ei ole just free period). Mul on neli ainet - Maths, Business Studies, English Lit ja Psychology (kui õnnestub, siis ma kas vahetan selle Art'i vastu, või võtan lihtsalt ühe aine juurde). Kõigis ainetes peale Psychology on 2 erinevat õpetajat.

pärast 2te esimest tundi on break, siis veel 2 tundi ja lunch. Peale lõunat on veel kas tunnid või games.

Õtusöök on 18.15 ja pärast seda, kella 19-21 on prep. Ehk siis me peame kõik olema vaikselt kas oma toas või sixth form centeris ja ÕPPIMA ÕPPIMA ÕPPIMA. (Kas te kujutate ette mind kodutöid tegemas iga päev 2 h?)

MM, ja õhtuti oleme me põhiliselt oma common roomides, just fooling around. Meie maja (tüdrukute boardinghouse) common room on populaarne koht, enamik poistest kogunevad ka siia.

Kõik meie majade inimesed, nagu mõlema maja housemasterid (mr. winterton ja mr. berry) ning mõlema maja matronid on ülihoolitsevad. Eile näiteks valutas mul pea ja ma läksin küsisin matronilt valuvaigistit. Selle peale viis ta mind autoga medical centerisse, kus mulle anti veel valuvaigisteid ja pandi spetsiaalsesse lillelisse ruumi lamama.

Inimestest veel nii palju, et siin ei olegi väga rahvusvaheline seltskond. On terve hulk sakslasi (põhiliselt tüdrukuid, aga ka 3 poissi) kellega ma saan kõigiga väga hästi läbi. Veel on 1 austraalia tüdruk (Hattie) ja hulk hiinlasi, kes räägivad ainult üksteisega. Ülejäänud õpilased on põhiliselt britid ja suur osa neist on day students. Sakslased ja austraallane saavad mu nimega hakkama, aga britid kutsuvad mind Lizzie'ks. Mis on täitsa fun:)

Halb on see, et ma ei saa praegu selle wifiga ei msni ega skype'i. AGa ma tegelen sellega - ehk see IT mees halastab mulle.

Mul oleks veel nii niii palju rääkida, aga ma pean minema sööma. Nii et lots of love to you,
I miss you all.

L.

correction

Kui ma selle kõik üle lugesin, siis ma sain aru, et mõnes asjas ma jätsin küll vale mulje. Aga andke mulle andeks, mu pea tõesti valutab selles päikese käes kissitamisest ja raske on ainult positiivseid asju kirjutada.

Igal juhul:

*toidul pole viga midagi. lihtsalt osad valikutest on imelikud
*õpetajad on kõik ülisõbralikud.
*kabelis laulmine ei ole ka nii hull.

kisses,
L.

MONDAY

Okei, lõpuks ma sain selle blogi tehtud. Aega võttis aga asja sai.

Nii, igal juhul ma olen nüüd juba peaaegu nädal Inglismaal olnud. Lühidalt kokku võttes – kõigepealt olin Cambridge'is, kus oli orientation. Me eestlased olime seal ainsad, kes ei rääkinud vene keelt, nii et me (nagu õiged eestlased kunagi) hoidsime omaette.

Siis saadeti meid sealt 20kg kohvrite ja muu kraamiga Londonisse rongi peale, kust ma sõitsin edasi Wellingtoni. Siin tuli mulle vastu Tim. Tema ja tema naine Jackie on Wrekin’i host perekond, kes võtavad overseas students'eid kui boardinghouse ei ole veel lahti aga õpilased juba kohal. Nii et ühe öö ma olin nendega. Nad olid superarmsad ja hoolitsevad. Nende 12 aastane tütar käib ka Wrekinis, aga ta ei ole boarder. Esimesel päeval me käisime Timiga Telfordi shopping center‘is Jackiel ja tüdrukutel (Alex ja tema sõber Georgia) järel ja teed joomas. Õhtul tegi Jackie ülihea lasanje. Järgmisel hommikul me läksime lähedale farmi nende hobust Sebastianit vaatama ja siis meil oli Sunday lunch (tõeline inglise lunch – roast beef & yorkshire pudding), kuhu nad kutsusid mu ema ka.

Pühapäeva õhtul oli koolis garden party. Ma nägin oma maja, või õigemini mõlemat: üks on elumaja (Hadden Hall), kus on magamistoad (minu toanaaber on saksa tüdruk Karoline) ja vannitoad ja common roomid, teises (Roslyn) on meil study room (mida me jagame viie peale) ja veel common roome. Igal pool on common roomid ja seal on igal pool rösterid. Ma vist hakkangi toastist elama siin – tagasi tulles veeren maha lennukist.

Õhtul ma olin hotellis emaga, sõime ülihead toitu. (Huvitav, miks ma kogu aeg toidust räägin?

Ja siis hommikul oligi moving day. Pakkisime lahti kõik kotid ja asjad ja käisime ostsime mulle rätikuid ja kunstlille (väga tähtis! See üleni helesinine tuba oleks veidi masendav ilma selle lilleta.)

TUESDAY

Team training excercises. Ehk siis meid viidi bussiga 1.5 h kaugusele ning pandi ronima mööda köisi, orienteeruma, parve ehitama ja kanuuga sõitma. Märg, aga lõbus.

WEDNESDAY

Esimene päev, mil meil olid tunnid. Hommikul, kui me Haddenist (boardinghouse) välja sign‘isime, läksime Roslynisse. Siis oli chapel, ehk siis terve kooli kogunemine kabelis. Laulsime laule sellest, kui hea on jumal ja plaksutasime neile, kes said kõigis GCSE’des A* ehk siis parima hinde. Siis olid tunnid – mul psühholoogia, business studies ja inglise kirjandus. Muidugi ei suutnud me oma klasse üles leida – need on igal pool mööda kooli laiali. Businessi õpetaja saatis isegi ühe poisi (Tomi) meid otsima, sest me jäime koos Elliega täiega hiljaks.

Pärast English’it oli mul free period ja lunch. Lunch oli täna imelik – mingi hallikasbeež kanaollus. See küll maitses natuke paremini kui see välja nägi, aga midagi ääretult head ei olnud ikkagi (teised valikud olid supp, erinevad salatiosad, kuivanud liha ja mingi punakas löga).

Lõuna järel oli games – see tähendab, et kõik peavad tegema mingit sporti. Tüdrukutel on põhiline hoki, aga me võime teha ka badmintoni, sõudmist või jooksmist. Hoki oli naljakas – suur hulk tüdrukuid jooksid oma miniseelikute ja eresiniste hambakaitsetega mööda muru ringi ja ajasid ühte palli taga.

Pärast õhtusööki (kanavardad olid päris head, ja tuunikala salatil polnud ka viga) on kella 7-9 prep. See tähendab, et teoreetiliselt pead sa oma kodutöid tegema vaikselt oma toas või Sixth Form Centeris. Me läksime SFC'sse ja täitsime business lehe kiirel ära (u 10 min) ja siis lihtsalt olime ja rääkisime juttu. Pärast tulime Haddonisse tagasi ja tšillisime (kahtlane sõna) siin.

Nüüd on bedtime. Mu pea valutab selle päikese käes hoki mängimisest. aga muidu on elu ilus.

Love,
L.

PS. ma pole jõudnud pilte teha üldse ja Karoline ei lubanud ennast niimoodi õhtul pidžaamas pildistada, nii et ma tegin lihtsalt oma seinast ja voodist pilti. Siis, kui mul see kool veidi selgemaks saab ja aega rohkem on, hakkan kaamerat kaasas kandma ja teen kõigist pilti, promise.