Be my supernova

Kummaline, kuidas meie arvamused inimestest muutuda võivad. Näiteks Nic - kui me alguses tulime, siis ma pidasin teda lihtsalt veel üheks tähelepanunäljas 15aastaseks, kes naeris alati 2 korda kõvemini kui poisid läheduses olid. Nüüd on ta mulle üks armsamaid inimesi üldse - ja ma saan isegi aru, miks ta alguses oli selline nagu ta oli. Uued algused uute inimestega on alati rasked ja kõik meist reageerivad erinevalt: tema pidas vajalikuks rohkem vaeva näha. Mina ei pidanud.

Hmm. Aga nüüd vähem sügavate teemade juurde. Kõigepealt vabandust, et ma kirjutada pole jõudnud: ma olen nii busy olnud nende näidendite jm asjadega. õnneks on see nüüd peaaegu läbi - üks näidend oli neljapäeval ja teine on homme.

Siis on siin vahepeal veel olnud York ball - meist käis ainult Nic seal.
Siis tegime me veel Centigrade testi, mis peaks teada andma, mis igaühele kõige sobivamad alad ja ained on, mida ülikoolis õppida. Selle tulemusi ootan tõesti põnevusega!

See nv oli exeat! Reedel käisime kambakesti Shrewsburys McDonaldsis ja niisama välja ja pärast saatsid teised mind hotelli. Laupäeval jõudis Laura siia ja me nautisime Shrewsburyt ja käisime õhtul Willi juures koos Line, Regi, Nici, Ollie, Matt'i ja Ted'iga.
Hommikul sõime tubli 1.5 tundi hommikust, jalutasime hirmraskete kottidega läbi Shrewsbury ja läksime siis lahku - tema rongi peale, et tagasi Londoni poole sõita, ja mina Cafe Nerosse.

Koju (Haddenisse) jõudsin lõpuks millalgi 5 ajal. Ja nüüd on jälle hea kõiki näha.

Kuigi süüa tahaks väga.

L.